Näitus ''Pühalik kaasaeg. Nikolai Kormašovi 1960. aastate maalid''/ Kunstnik Nikolai Kormašov/ 31.01.2014

 Teine näitus, kuhu ma eile (31.01) sattusin, kuid kuhu oleksin ilma juhusetagi läinud oli kunstnik Nikolai Kormašovi näitus ''Pühalik kaasaeg''.

 Näitus asus 4. korruse B-tiivas. Näituse kuraatoriks oli Kädi Talvoja, kujundajaks Andrei Kormašov ning graafiliseks kujundajaks Jaanus Samma. Näitus vaatleb kunstniku loomingut kümnendi lõikes, tema kaasaegse vormi otsinguid ja isikupära kujunemist. Väljapaneku keskmes on niinimetatud temaatilised maalid - nõukogulik žanr, mida on seostatud eelkõige tellimuskunstiga. Kormašovi jaoks ei olnud temaatilised maalid siiski pelgalt tellimuskunst. Just selles žanris lõi kunstnik aastakümnendi keskel oma võimsamad ja omanäolisemad teosed.

 Tema teosed tundusid mulle kui tegemised igapäeva elust. Maalidel kajastus see, mida igapäev võib tänavatel, tööl, kodus ja lihtsalt enda ümber kohata. Need olid tõepärased, ausad, kindlad ja lihtsad. Maale vaadates, vaatasin kui bussi aknast välja tänavale, vaatasin nagu tavalist tööpäeva, mis oli täis rutiinsust, ainult, et umbes 55 aastat tagasi. Maalid kirjeldasid täpselt seda, mida sel ajal kohata võis. Kõike elulist.

 Jäin näitusega rahule ning see avas mu silmad aastaid tagasi olnud igapäeva elust ja selle olemusest.

 Näitusega kaasneb ka rikkalikult illustreeritud raamat eesti, vene ja inglise keeles. Raamat toob välja Nikolai Kormašovi pikaajalise kunstikarjääri eriti dünaamilise ning muljetavaldava esimese kümnendi, millele teevad tagasivaate kunstnikule pikka aega väga lähedal seisnud rahvsusvaheliselt tunnustatud kunstiteoreetik ja -kriitik Boris Bernstein ning  noorema põlvkonna kunstiteadlane Kädi Talvoja. 

 ''Kormašovi tööd on tegelikult kommentaarid igapäevaste nähtuste kohta. Kuid just siin sünnib ime: startides rõhutatult konkreetse motiivi pinnalt, jõuab Kormašov tähendusrikkuseni, mis oma piiridelt tunduvalt ületab motiivi enda tähenduse, jõuab elu ja kunsti põhiküsimuse juurde.'' -Enn Põldroos (eesti kunstnik ja kirjanik)

Kevad Tallinnas. 1959

Tööstusmaastik. 1963

Maa sool. 1965

Näitus ''Elektromagnetiline Põhjamaade moodne kunst 1918-1931''/ 31.01.2014

 Käisin eile (31.01) esimest korda Kumu Kunstimuuseumis, tegelikult olen varem ka käinud, kuid mitte näitustel, vaid seoses filmiprogrammiga Kumu auditooriumis. Huvi näituse vastu äratas minus ema, kes mainis moodsat kunsti ja olin nõus minema.

 Näitus asub 3. korruse B-tiivas ja jätkub sama korruse A-tiivas. Pean tunnistama, et eksisin vahepeal ära ning ei leidnud kohe A-tiiba üles ja vaatasin siis kaks teist näitust ka ära enne kui A-tiiba jõudsin. Näituse koostaja oli Heine Onstad Kunstsenter, kuraator Cladys C. Fabre, Koordinaator Liis Pählapuu, kujundala Tõnis Saadoja ning graafiline kujundaja Martin Pedanik. Näituse pealkiri on pärit Blaise Cendrarsi 1918. aasta luuletusest ''Le Panama ou les aventures de mes sept oncles'' (''Panama ehk mu seitsme onu seiklused''), mis kirjeldab revolutsioonidest, rahutustest ja avastamiskihust kantud ajavaimu ning optimismi, mida tekitas teaduse ja tehnoloogia kiire areng.

Näituse kunstnikeks: Franciska Clausen, Ragnhild Keyser, Thorvald Hellesen, Otto Gustaf Carlsund, Gösta Adrian-Nilsson, Romans Suta, Aleksandra Belcova, Niklavs Struke, Vytautas Kairikükštis, Märt Laarman, Eduard Ole jt. Eestlastest aga: Arnold Akberg, Edmond Arnold Blumenfeldt, Aleksander Krims, Henrik Olvi, Felix Randel ja Jaan Siirak.

 See näitus oli minu jaoks väga huvitav. Näituse saali sisse astudes tundsin mingit spetsiifilist aroomi ja umbset õhku, mis tundus kuidagi troopilisena ja meenutas mulle soojamaa kuumust ning niiskust, mida reisil käies tundnud olen. See lõi kuidagi teistsuguse meeleolu ja oleku, vähemalt tundsin, et süvenen rohkem maalidesse.

Maalid olid moodsad, teravad, selged, sirgjoonelised ja täpsed ning paljud kohati ka sünged, kuid vaadates ajajärku on see täiesti arusaadav. 

 Jäin näitusega väga rahule, sest mulle endale meeldib täpsus ja selgus, seega oli ka huvitav vaadata, kuidas erinevad kunstnikud seda väljendanud on. Minge kindlasti vaatama!

Thorvald Hellesen (1888-1937)
Maal. 1920

Edmond Arnold Blumenfeldt (1902-1946)
Öö Baieris. 1922-1923

Otto Gustaf Carlsund (1897-1948)
Konkreetse kunsti manifest. Teine programmi maal. Neoplastiline kompositsioon. 1930

Näitus ''20 aastat hiljem''/ Kunstnik Ove Büttner/ 17.01.2014

 Näitus ''20 aastat hiljem'', kus ma samuti eile (17.01) käisin, toimus Vabaduse galeriis ( Vabaduse väljak 6). Tegelikult on see üks ja sama maja, kus saab näha lausa nelja erinevat näitust, nii, et kel soovi saab ühe korraga kõik need käidud, muidugi oma asi, palju keegi sealt meelde suudab jätta. Seega kesklinnas on väga palju võimalusi erinevatel näitustel käia.

 Näitusel esitleti kunstnik Ove Büttneri teoseid. Ove Büttner on Eesti kunstis tegutsenud 1990ndate algusest peale. Aastatel 1981-1983 oli ta ENSV Riiklikus Kunstimuuseumis restauraator. 1989. aastal lõpetas ta Eesti Riikliku Kunstiinstituudi tahvelmaali eriala ning pärast seda olnud  vabakutseline kunstnik. Alates 1990. aastast on Büttner Eesti Kunstnike Liidu liige. Tema teoseid on eksponeeritud Saksamaal, Rootsis, Soomes, Kanadas ja Eesti kunstigaleriides.

 Eesti kunstiteadlane Reet Varblane: ''Ove Büttneri kunst on esteetiline, selle vastuvõtmiseks pole vaja otsida filosoofilisi tagamaid, kuid tema teoste pealkirjad lisavad visuaalsele tervikule vaimuka sõnalise vürtsi.''

 No vau, ta teosed on nii lahedad! Väga värvirikkad, kasutatud on huvitavat tehnikat, mis mulle kohe silma torkas, kui teoseid uurima asusin. Nimelt lähedalt vaadates nägin, et maalile oleks nagu pintsli otsast paksud täpid või värvipunktid jäänud. Ta teoseid iseloomustabki puäntillism. Puäntillism on 19. sajandi lõpu kunstivool. St, et maalitakse aega mööda, kiht kihi haaval, kui nö pilt on valmis, asutakse täpitama. 

 Büttner ei värvi kunagi valgele lõuendile, vaid asuusinise, lasuurohelise või roosaka krundi peale laseerivalt, see tähendab, et poolläbipaistvalt puna-rohe-kollakate toonidega, mille järel võib nö täpitama asuda. 

 Kuna mulle endale väga meeldib selline värviküllasus, kirevus, väljedusrikkus ja julgus, siis olin ka sellest näitusest äärmiselt vaimustuses. Näitusel eksponeeriti kahjuks üsna vähe töid, aga need, mida esitati olid tõesti silmapaistvad. 

 ''Mis on primaarne- kas punktide/täppide abil vormi modelleerimine või üldmulje, välisilme, päikesevalguse käes värelev õhk, milles murduvad heledad, selged, puhtad, segamata toonid spektri ulatuses? Mille juured ulatuvad vararenessanssi, mil värvide hägusaks segamist otse lõuendil peeti vastuvõetamatuks ehk lausa tobedaks?'' -Ove Büttner

Maailmad I. 2014. Õli ja akrüül lõuendil

Aken. 2014. Õli lõuendil

Hobune joob. 2013. Õli ja akrüül lõuendil

Must noorkuu. 2008. Akrüül lõuendil ja vineeril

Näitus ''Nokturn II Üksi''/ Kunstnik Leo Rohlin/ 17.01.2014

 See on siis kolmas näitus, kus ma eile (17.01) käisin. Näitus toimus Tallinna Kunstihoone Galeriis (Vabaduse väljak 6), nüüdseks oli see teine kord, kui sinna näitust vaatama läksin.

 Näitusel esitati kunstnik Leo Rohlini töid. See ekspositsioon oli nö järelsõna kümme aastat tagasi toimunud isiknäitusele Tarbekunstimuuseumis. Näitus koosnes viimasel viiel aastal valminud töödest, paar erandit välja arvatud ja kunstnik ise on öelnud, et see erineb kardinaalselt varemloodust. Antud väljapanekuks olid materjali valikuks kanga- ja rõivajäägid, millega püüti saavutada algmotiivistikust küll lähtuvaid, kuid samas neist ka täiesti erinevaid ja uudseid lahendusi.

''Siin eskponeeritud installatsioonide peamiseks inspiratsiooniallikaks võib pidada klassikaraadio öist programmi ''Nokturn''. Selle programmi kuulajana olen üksi silmitsi ööga ja sealt kostva muusikaga. Siit ka näituse pealkiri ja olemus.''

 Näitusel oli palju kujundeid: peenikesed ristkülikud (triibud), ruudud, ringid ja kolmnurgad. Kunstnik oli kasutanud erinevaid materjale: keraamikat, tekstiili ja minu imestuseks naelu. Sisse astudes olin vaimustuses. Nägin esmakordselt midagi sellist. Seda on keeruline kirjeldada, oma silmaga peaks nägema, siis on emotsioon ehtne. Igal tööl oli ka väga huvitav pealkiri. Kohati olid tööd hallutsinatsioone tekitavad, nimelt muutsid erinevad tasapinnad tööd ruumiliseks ja see tundus ehtne, kuid kummaline. Seda peakski ise nägema, et aru saada, mida ma seletada püüan. 

 ''Reeglina on triip osake tervikust, üksikuna siiki vaid isikupäratu algelement (triip rahvariide seeliku triibustikust, triipkoodist jne.) Üdini must triip on siin aga lihtsalt vaikus, paus sõnade, lausete või helindite vahel.''

 ''Seinal olevad kujundid - ring, ruut ja kolmnurk - koosnevad tuhandetest keraamilistest väikeelementidest ja peaksid väljendama teatud meeleseisundeid. Inspiratsiooniallkikaks on olnud buddha munkade suure kannatlikkusega loodud liivamandalad, mis peale valmimist kaovad kõiksusse.''

 Soovitan soojalt teistel ka seda näitust vaatama minna! Piltide pealt ei ole kahjuks hästi aru saada, kui omapäraseid ja huvitavaid detaile on kasutatud, oma silm on kuningas! Tõeliselt kaunis näitus!

Öine aed
2010-2013

Nägemus I
2009

Appasionata
2011-2013

Jälg
2009

Äralend
2004
(See oli üks töödest, mis kaugelt vaadates tundus ruumilisena ja tekitas hallutsinatsioone)

Näitus ''Mummuistlik matk''/ Kunstnik Ashot Jegikjan/ 17.01.2014

 See näitus toimus Tallinna Linnagaleriis (Harju 13) ja on avatud kuni 26.01.2014. Mina käisin seda eile (17.01) vaatamas. Sattusin sinna juhuslikult mööda minnes.

 Räägin natuke selle näituse kunstnikust. Ashot Jegikjan on Armeeniast pärit mummuist, kunstnik, kirjanik, muusik, jutumees, kosmopoliit ja kõigi aastaaegade austaja, on ta ise öelnud. Alates 1985. aastast on Jegikjan Eestis vabakutseline kunstnik ning esineb regulaarselt isiku-ja grupinäitustega mitmetes paikades. Samuti on ta illustreerinud ja kirjutanud raamatuid (näiteks ''Kirjad Hamletile''-1994) ning jutte ajakirjadele Vikerkaar, Sirp, Tallinn jm.

 Mulle meeldis näitus seni käidutest kõige rohkem. See nagu kõnetas mind. Sain aru, mida kunstnik läbi oma teoste öelda soovis. Maalid olid lustakad, sõbralikud, lihtsad ja täis igapäevaelu. Ja tõesti olidki täis igapäevaelu, vähemalt mulle tundus nii. Pildid pesu pesemisest, kingade jalga proovimisest, joomisest, maalimisest jne.

Minu lemmik

Minu teine lemmik, just sellepärast, et olen ise ka muusikaga seotud. (Mängin orkestris viiulit)

Pesu pesu järves, 2013

Midagi huvitavat, milline armas ja tore üllatus, isegi kutsud käivad näitustel!
(See ei ole kunstniku teos!) 

Näitus ''Kostüümid “Mosfilmi” kogudest''/ 17.01.2014

Käisin täna (17.01) neljal erineval näitusel. See näitus, millest prageu kirjutan, asus Tallinna Portreegaleriis (Suur-Karja 2). Kui aus olla, siis otsisin seda ust, kust sisse astuda umbes 10 minutit kuni lõpuks sõna galerii tähele panin ja õigest uksest sisse astusin. 
 Näitus oli pühendatud filmistuudio 90. juubelile ja näha sai kostüüme erinevatest kuulsatest Vene filmidest. Näiteks “Armastus ja tuvid”, “Moskva pisaraid ei usu”, “Tavaline ime”, “Õnnekütid”, “Armastuse valem”, “Julm romanss”, “Intertüdruk” ja paljudest teistest. Seal oli palju erinevaid kostüüme, plakateid ja filmikaadreid. See näitus on esimene omalaadne Venemaa ja Eesti vaheliste kultuurisuhete ajaloos.
 Kuna filmimaailm on mulle üpris võõras, sh ka Venemaa kuulsaimad filmid, siis ei osanud ma alguses sellise teadliku pilguga vaadata, et tean millega tegemist on ja kõik tundus segane, aga arvan, et asi oli kiirustamises, sest hiljem, kui juba natuke aega olin lihtsalt kohta ennast uudistanud, siis suutsin süveneda ka. Tundsin, et oleksin pidanud näituse kohta enne väikest eeluuringut tegema. Kõige rohkem meeldiski mulle näitusesaal ise, see oli minimastlislik ja ilus, ütleksin less is more. Näitus ei avaldanud mulle eriti muljet ja ma ei tundnud, et see oleks midagi minule, siiski võin öelda, et filmihuvilistele meeldiks see kindlasti.

''Filmikunst ei tunne piire, kinokeel on mõistetav kõigile ja lähendab erinevate maade inimesi. Ja kuigi igal filmil on alati oma rahvus, siis filmikunst tervikuna kaitseb üldisi inimväärtusi ja ideaale ning räägib sellest, mis erutab kõiki maailma inimesi - heast ja kurjast, sõjast ja rahust, armastusest, sõprusest ja ilust.''
 -Kinokontserni ''Mosfilm'' peadirektor Karen Šahnazarov

Tšernomor ja kolmkümmend kolm vägilast.
 Näitleja Nikolai Barmin. ''Muinasjutt tsaar Saltaanist''

Vürst Vladimiri kostüüm (Näitleja Anderi
Abrikosov) filmist ''Ilja Muromets''

Raissa Zaharovna kostüüm (näitleja Ljudmilla Gurtšenko)
kostüüm filmist ''Armastus ja tuvid''

Näitleja Ljudmilla Gurtšenko filmist ''Armastus ja tuvid''

Ljudmilla Maltseva (näitleja Natalja Fatejeva)
 jakk filmist ''Õnnekütid''

Näitus ''Piparkoogimaania''/ 06.01.2014

 Käisin siis sellisel armsal näitusel nimega ''Piparkoogimaania''. See asub Tallinna Disaini- ja Arhitektuurigaleriis Pärnu maantee ääres (Pärnu mnt 6). Olin varem sellest korduvalt mööda kõndinud ja isegi aknataga olevaid huvitavaid piparkoogist ehitisi vaadanud, aga millegi pärast mitte sisse astunud. Õpilastele ja pensionäridele oli näitus tasuta, kuid täiskasvanute pilet maksis 1.5 eurot.

 See näitus toimub alates 2006. aastast ning igal aastal on näitusel erinev teema. Selle aasta teema oli ''Kunstiajalugu''. Näha võis väga palju erinevaid töid, näiteks Pisa torni, Willendorfi Veenust, Egiptuse sarkofaagisid ja Leonardo da Vinci Vitruvia meest jne. Näitusel on ainult üks piirang- kõik peab olema tehtud piparkoogist. Seal võis kohata erinevate loovisikute meisterdusi (arhitektid, kokad, disanerid, kunstnikud jne). Kõikidel näitustel kokku on osalenud ligi 360 Eesti kunstnikku.

 Esimene asi, mis mulle selle näituse juures meeldis, oli muidugi piparkoogilõhn. Tekkis tahtmine igast kunstitööst pisike amps võtta, kuid loomulikult seda teha ei tohtinud. Jäin isegi mõtlema, kuidas on võimalik üldse piparkoogitaignast midagi nii ilusat ja detailselt voolida. Töid oli väga paljudes erinevates kujudes ja suurustes, näiteks pisike Willendorfi Veenus, silindrikujulised purgid, lilled, meetripikkused sarkofaagid, väiksed maalid jne. Kahjuks olid üksikud tööd lagunema hakanud. See mind ei heidutanud, sest minu jaoks oli tegu siiski imeliste meisterlike töödega. Kohapealt oli võimalik ka piparkooke osta. Ka need ei olnud tavalised, vaid samamoodi kunstiajaloo teemalised, näiteks müüdi kunstiajaloost kõigile tuntud Vana-Egiptuse kuninganna Nofretete piparkooki, mis oli muljetavaldavalt hästi järele tehtud.

Näitus oli väga meeldiv (ja maitsev) ning jättis mulle väga hea mulje, lähen järgmisel aastal suurte ootustega kindlasti uuesti.

Näitus ''Jumal on Naine'' /Kunstnik Tarmo Paunu /04.01.2014

 Teine näitus, mida samuti neljandal jaanuaril Tallinna Kunstihoones vaatasin oli ''Jumal on Naine''. See näitus oli jätkuks näitusele ''Armastusest''.  Mõlemal näitusel esitati soome kunstniku Tarmo Sakari Paunu teoseid. Näituse kuraator oli Taidehalli endine juhataja Maija Koskinen.

 Paunu on öelnud: ''Kui Jumal on, siis on ta naine.''

 Näitus jättis mulle natuke lapsiku ja segase mulje, kuid fantaasiarikas oli see samuti. Samas tundus näitus kohati sünge, sest kasutatud oli palju tumedaid ja süngeid toone ning kujutatud surma, paganaid, haudu jne. Kuna näitus rääkis naisest kui Jumalast, siis mulle jäi selline mulje, et kui naine olekski Jumal, siis maailm oleks sünge ja rohkem kurjust ning negatiivset täis. Miskit ei võetaks tõsiselt. Kõik oleks mänguline. Samas positiivsest küljest oleks maailm väga kirev, värviline, huvitav ja intensiivne.

 Maalid olid nagu ülemõistuse: segased, lustakad, tobedad, värvikad,  absurdsed ja ülendavad. Jäi mulje nagu kunstnik ise naudiks oma tööde tegemist kõige rohkem, sest kõik oli nii kirju ja lõbus, samas kuri ja tõsine. Kõik oli tasakaalus. Igast maalist hoovas erinevat emotsiooni ja energiat.

 ''Mõnede maalide ja piltide mõju on mulle väga eriline. Tuleb see millestki mu teadvusesse peitunust, mida vaid teatud pilt suudab välja tuua ja avada nagu võti peidetud traumade ust?'' - Tarmo Paunu

''Minu stiil on mitte muretseda stiili pärast, vabadus kasutada vorme ja värve just nii nagu mulle parajasti meeldib. Mu eesmärk on anda maalile elu, varustada teda hõõguva energiaga, mis kanduks pildist üle vaatajale. Nimetan oma maale transsümbolistlikeks, sest liigutan sümboleid oma teadvuse sügavustest läbi pildi kulgedes inimesteni. Need sümbolid hõlmavad kõike elavat: inimesi, loomi, lilli, olendeid ja värve. Ma ei tea, kust nad tulevad; tunnen neid ajast, mil maalisin lapsena oma esimese pildi. Nemad ja värv on põhjuseks, miks ma üldse maalin. Minu töö on nad nähtavaks muuta.'' - Tarmo Paunu

Näitus ''Kaks Ledat ja...'' /Kunstnik Lauri Sillak(Laurentsius) /04.01.2014

 Teen oma esimese sissekande näitusest ''Kaks Ledat ja...'' . See leidis aset nimelt neljandal jaanuaril Tallinna Kunstihoone Galeriis(Vabaduse väljak 6). Näitusel esitati Lauri Sillaku, kunstnikunimega Laurentsiuse, töid. Näitus on kahjuks avatud vaid viienda jaanuarini.

 Näitus jättis mulle väga mitmekülgse mulje. Kasutatud oli väga palju erinevat tehnikat ning erinevaid materjale, kuid kõik tööd olid siiski kooskõlas. Arvan, et kunstnik püüdis selle kaudu vihjata, kui palju erinevaid viise on sama mõtte või kujutluse väljendamiseks. Näiteks võin kirjeldada kahte täiesti erinevat tööd. Üks oli telliskivile visandatud graffiti ning teine must detailne raam, mis kaunistas väikest maali. Lisan neist ka pildid, et teile paremat ettekujutlust tekitada.

 Graffitivisand kujutas sõna ''love''. See oli väga otsekohene ning sain kohe aru, et siin ongi mõeldud armastust, kuid sõna polnud kirjas lihtsalt loetavate tähtedena. See oli huvitaval viisil kirja pandud, mis minu jaoks väljendas armastuse keerukust, helgemaid ja raskemaid hetki, värvikust, ilu ning võlu, segadust jne.

 Detailne must raam, mille sees ilutses kaunis maal, aga kohe armastusena ei tundunud, kuid nüüd mõeldes leian seoseid palju. Arvan, et see raam oli aeganõudev ja vajas pühendumist, nii on ka armastusega. Raamis oli kujutatud palju erinevaid detaile, mis minu jaoks tähendab, et ühes inimeses on nii palju erinevat ja armastust ei iseloomusta vaid selle ilu ja võlu, vaid ka selle karmim pool, pühendumus, muretsemine, valu, kurbus, segadus jne. Raami keskel oli väike maal valgest roosist, mis mulle väljendas armastuse ilusamat, helgemat, lihtsamat ja õnnelikumat poolt.

 Näitusel esitati kolmeteistkümmet graffitivisandit sõnast ''love'', akadeemilist maali kaasaegses võtmes, pastellijoonisistust tihasetapeedil koos väljendusrikka maalinguga ning ka Laurentsiusele iseloomulikku barokset musta megaraami, mis kaunistab väikest maali.

 Kunstnik ise on öelnud: ''Minu näitus ''Kaks Ledat ja...'' koosneb mõnest maaliseeriast ja paarist üksikust teosest, mis hoolimata välisest eklektilisusest moodustab suhtelise terviku.''

 Kunstnik Peeter Laurits on aga Laurentsiuse kohta lisanud, et talle meeldib väga, et moele vaatamata on veel kunstnikke, kes söandavad puudutada suuri ja abstraktseid teemasid, mis ulatuvad üle sotsiaalsete olmemängude.