Teine näitus, kuhu ma eile (31.01) sattusin, kuid kuhu oleksin ilma juhusetagi läinud oli kunstnik Nikolai Kormašovi näitus ''Pühalik kaasaeg''.
Näitus asus 4. korruse B-tiivas. Näituse kuraatoriks oli Kädi Talvoja, kujundajaks Andrei Kormašov ning graafiliseks kujundajaks Jaanus Samma. Näitus vaatleb kunstniku loomingut kümnendi lõikes, tema kaasaegse vormi otsinguid ja isikupära kujunemist. Väljapaneku keskmes on niinimetatud temaatilised maalid - nõukogulik žanr, mida on seostatud eelkõige tellimuskunstiga. Kormašovi jaoks ei olnud temaatilised maalid siiski pelgalt tellimuskunst. Just selles žanris lõi kunstnik aastakümnendi keskel oma võimsamad ja omanäolisemad teosed.
Tema teosed tundusid mulle kui tegemised igapäeva elust. Maalidel kajastus see, mida igapäev võib tänavatel, tööl, kodus ja lihtsalt enda ümber kohata. Need olid tõepärased, ausad, kindlad ja lihtsad. Maale vaadates, vaatasin kui bussi aknast välja tänavale, vaatasin nagu tavalist tööpäeva, mis oli täis rutiinsust, ainult, et umbes 55 aastat tagasi. Maalid kirjeldasid täpselt seda, mida sel ajal kohata võis. Kõike elulist.
Jäin näitusega rahule ning see avas mu silmad aastaid tagasi olnud igapäeva elust ja selle olemusest.
Näitusega kaasneb ka rikkalikult illustreeritud raamat eesti, vene ja inglise keeles. Raamat toob välja Nikolai Kormašovi pikaajalise kunstikarjääri eriti dünaamilise ning muljetavaldava esimese kümnendi, millele teevad tagasivaate kunstnikule pikka aega väga lähedal seisnud rahvsusvaheliselt tunnustatud kunstiteoreetik ja -kriitik Boris Bernstein ning noorema põlvkonna kunstiteadlane Kädi Talvoja.
''Kormašovi tööd on tegelikult kommentaarid igapäevaste nähtuste kohta. Kuid just siin sünnib ime: startides rõhutatult konkreetse motiivi pinnalt, jõuab Kormašov tähendusrikkuseni, mis oma piiridelt tunduvalt ületab motiivi enda tähenduse, jõuab elu ja kunsti põhiküsimuse juurde.'' -Enn Põldroos (eesti kunstnik ja kirjanik)
 |
| Kevad Tallinnas. 1959 |
 |
| Tööstusmaastik. 1963 |
 |
| Maa sool. 1965 |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar