Näitus ''Vertiigo''/ Kunstnik Anne Parmasto/ 22.05.2015

 Käisin ühel toredal kolmapäeval Kunstihoone galeriis Anne Parmasto näitust ''Vertiigo'' vaatamas. Esimesena meenus mulle selle näituse nimega üks hästi armas kohvik meie armsas vanalinnas, mille nimi on ka Vertigo, aga see selleks. Kuna see sõna mulle huvi pakkus, siis uurisin, mis see tegelikult tähendab. Vertiigo tähendab oma keha või ümbruse liikumise ekslikku tajumist — peapööritust, mis tekib sisekõrva või väikeaju kahjustusel ja mis esineb tasakaaluhäire attakidena. Aga nüüd siiski näituse juurde.

 See näitus oli minu jaoks midagi uut, sest ma ei ole väga aerosoolvärvidega (ei ole 100% kindel kas oli aerosoolvärv) kokku puutunud ja kunstnik ise oli selle minu jaoks väga loominguliselt, uudselt ja huvitavalt lahendanud. Nimelt tundus mulle, et ta oli kasutanud makrofleksi ja selle peale erinevaid jälgi ja mustreid teinud, nii makrofleksi värskes olekus kui ka juba kivistunud olekus, kattes siis kõik veel ülimalt neoonide toonidega spreiga üle. Makrofleksi tükid ise olid nii väikesed kui ka isegi seinasuurused. Sprei värvitoonid olid enamasti neoonroosa, neoonoranž, neoonroheline ja neoonkollane. Silmadele oli see siiski üsna suur pingutus, sest juba esimest tööd vaadates kiirgasid need värvid väga eredalt silma ja silmadele oli see isegi veidi kurnav. Samas töödeist endeist kiirgus just nagu energiat väljaspoole.

 Tööd olid tehtud väga huvitava tehnikaga, mida eespool kirjeldada proovisin ja neid oli põnev lähedalt uurida, näiteks, mis muster iga makrofleksi tüki peal on, eriti suuremate tööde puhul, mis olid väiksematest tükkidest kokkupandud. Iga tükk oli isemoodi, erineva värvi, mustri, kuju ja suurusega, kuid kõik tükid olid siiski pandud sama suure pindalaga alale ning omakorda kinnitatud suurele pinnale vineerile. Lahe oli jälgida kuidas erinevad erksad toonid omavahel kokku sulasid ja erinevaid varjudeid said ning kuidas iga tükk osa tervikust moodustas.

 See näitus jättis väga laheda mulje, kuigi ma ei pea ennast suureks neoontoonide fänniks, aga siiski jättis. Minu arust on lahe, et mõni kunstnik ka midagi uuemat ja kaasaegsemat harrastab ning piiridest üle julgeb astuda - seda siis aerosoolvärvide näol. Näitus oli minu jaoks uus huvitav kogemus, sest sellise kunstiga puutusin esmakordselt kokku ja olin positiivselt üllatunud.

 Kunstnik ise on öelnud:

''Neli-viis aastat tagasi jõudsin oma faktuuri- ja värviotsingutes kaasaegsete remondimaterjalideni: krohv ja makrofleks, pihustid ja potivärvid vineeril, uv-kindel lakk jpm. Nendega suhtlemine sai adrenaliinitekitavaks balansseerimiseks noateral, tasakaalu otsimiseks päris ja mängu vahel. Leidsin ka, et ei taha ega pea muretsema oma tööde igavese säilimise pärast. Aga järjekordne iroonia siingi: pole need materjalid nii lagunevad ühti!''

Vertiigo III

Vertiigo

Vertiigo I

Näitus ''Kevadtervitus''/ Kunstnik Toomas Rein/ 15.04.2015

 Käisin ühel kolmapäeval Vabaduse galeriis Toomas Reinu näitusel ''Kevadtervitus''. 

Märkasin näitusel, et enamasti kujutatakse töödel mingeid hooneid või paika. Arvan, et siin on mingi seos selle vahel, et Toomas Rein on Eesti modernistliku arhitektuuri silmapaistvamaid esindajaid. 

 Peamisteks värvitoonideks olid töödel roheline, punane, sinine ja kollane. Esimese hooga teost vaadates ei saanudki kohe aru mida pildil kujutatakse, kuid natuke aega uurides panin oma peas siiski ''pildi'' kokku. Näitus tundus üsna väikesena ja terviklikuna. Vabaduse galerii ongi üks väike saal ja seega mõjuvad mulle seal kõik tööd kokku nagu ühtne tervik. Tööde imetlemist segas aga see, et kuna kõik tööd olid pandud raamide ja klaasi taha siis peegeldusid neist vastas seinas olevad tööd ja see tegi teosest arusaamise keerulisemaks, eriti siis kui mõni teine inimene seljatagant mööda käis või kui tänava poole olevaid töid vaadates terve tänaval toimuv sinna peegeldus. (Seda näeb ka allpool olevatelt piltidelt)

 Töödelt tundusid olevat minu arvates tehtud väga vaba käega ja laia pintsliga, mis jättis töödest sellise kerge ja õhulise mulje. Mulle meeldis näitus tervikuna aga minu jaoks oli sellelt näituselt nagu midagi puudu ja mul tekkis seal olles tunne, et nagu oleks mingi tühimik, mis on täitmata. 

 ''Temaatika ja iseäranis akvarellide pealkirjad on ehttoomasreinulikult vaoshoitud, markeerides mitte niivõrd kontreetse paiga, kuivõrd sellest (kunagi) saadud meeleolu, emotsionaalse värvingu. Emotsionaalset jõulisust on kunstnik rõhutanud ka värviliste paspartuudega. Puhtkogemusliku kõrval on seekordki ajendanud kunstnikku värvis ja just akvarelltehnikas tõlgendama vahendatum kultuuriline elamus või vähemalt raamatust, teatrist, filmist kummitama jäänud sõnaline kooslus.''

-Reet Varblane (eesti kunstiteadlane)

Kürenaika, 2013

Kuujõgi, 2009

Kaamos, 2013

Näitus ''Hüvasti, kuuekümnendad''/ Kunstnik Evi Tihemets/ 25.03.2015

 Oli 25. märtsi õhtupoolik. Tulin just koolist ja jalutasin Vabaduse väljakult mööda ja kuna mul oli veidi aega, siis astusin sisse Vabaduse galeriisse, kus parasjagu oli Evi Tihemetsa näitus ''Hüvasti kuuekümnendad''. 

 Näitus rääkis kunstniku tööreiside sihtkohaks olnud kohtadest ning erinevates maades nähtud maastikest, inimestest, mägedest, küladest ja hoonetest. Kuna mul oli näituse vaatamiseks limiteeritud aeg ja sinna minemine oli spontaanne, siis kahjuks ei jõudnud ma näitusesse eriti süveneda. Mulle tundusid näitusel olevad tööd suure isikliku tähendusega, mis väljendasid kunstniku kogemusi ja olid mälestuseks mingist teatud eluperioodist, kohtadest ja inimestest. Samas mulle jäi mulje, et osa töid oleks olnud justkui mingi lapse joonistatud- üsna kiirelt ja lohakalt. See ei pruugi halb olla, kuid minu meelest selles midagi nii kaunist ka ei ole. Võibolla selle kunstniku stiil lihtsalt ei ole minu maitsele. Tavaliselt mulle meeldivad maastiku ja looduse maalid, aga siin olid enamus neist tehtud tumedate värvidega, mis jätsid mulle sünge mulje, mulje nagu elu olekski sellel ajal olnud raske ja hall, kuid kes teab, see võiski nii olla. Osad pildid olid joonistatud ka värviliselt, mis jätsidki lapse joonistuse mulje. Näis nagu pliiatsid(ei ole kindel, et just pliiatsid), millega osa töid tehti tundusid olevat üsna nürid ja vähese pigmendiga, kuid võibolla on ajaga värv lihtsalt pleekinud ja tuhmunud.

 See näitus mulle nii väga ei meeldinud, samas ei saa ma öelda, et see üldse ei meeldinud. Olin vist natuke liiga möödaminnes seda näitust vaadanud ka, sest kiirustasin edasi, kuid kindlasti leidub keegi, kelle just see näitus väga meeldib.

Näitus ''SURM & ILU''/ 08.04.2015

Taas Kumus, 8.aprillil. Pärast Hilma af Klinti näitust läksin vaatama näitust ''SURM & ILU''. Näituse kuraatorid olid Eha Komissarov ja Kati Ilves. Näituse kujundus Helen Oja ja Raul Kalvo poolt, graafiline disain Kaarel Nõmmiku poolt. Näitusel oli paljude kunstnike töid: AES + F, Tobias Bernstrup, Billeneeve, DeStudio, Gottfried Helnwein, Toomas Kalve, Laurentsius, Peeter Laurits, Kris Lemsalu, Mark Raidpere, Ene-Liis Semper, Andres Tali, Anton Vill, Toomas Volkmann, Winny Puhh.

 See näitus vaatles gootikat kaasaegses kunstis ja visuaalkultuuris. Minule on gootika üsna võõras ja seega ei olnud mul selle näitsuse suhtes mingeid ootuseid. Saali sisse astudes jahmatusin natukene, sest esimesel seinal, mida vaatasin, oli 3D-s liikuv (kui ennast selle teose suhtes liigutasid, siis liikuv) teos, mis kujutas endast kondist selga natuke ebatavalise nurga alt ja selle kõrval oli samasugune kõhna naise kondine ülakeha ebaloomulikus asendis. Mu kirjeldus on vast üsna mittemidagi ütlev, kuid ma tundsin ennast seda vaadatas natuke ebamugavalt ja see teos mõjus natuke võikalt. Arvan, et see stiil on minu jaoks lihtsalt harjumatu ja ebatavaline. Samas tundusid paljud teosed hullult lahedad, sest need oli minu jaoks täiesti crazy-d ja väljendasid kohati hullumeelsust, vähemalt emotsioonid maalitud inimeste nägudes ja ka kehahoiakud, mis olid ebatavalised. Osad tööd olid isegi veidi hirmutavad. Samas ei tundnud ma nedne maalide ees seistes ennast just kõige meeldivamalt, osad tööd nagu peletasid mind eemale, osal töödel olevad inimesed tundusid mulle kui peast ära pööranud ja hullumajast välja pääsenud ning osa töid veidi nagu põlgasin ka. Ma ei ole enne näitustelt sellist negatiivset emotsiooni kogenud, võibolla see ongi uus minu jaoks ja nagu enamus inimesi ikka, veidi põlgavad uut...

 Üleüldiselt oligi see näitus minu jaoks seetõttu võimas, et need tööd olid nii ebatavalised ja jahmatasid mind. Olin küll väsinud ja mu pea ei jaksanud enam uut informatsiooni nendest saalidest vastu võtta, kuid see näitus oli isegi natuke värskendav ja haaras mu tähelepanu. Kogesin uusi emotsioone, mida varem pole näitustel käies pole kogenud.

Gottfried Helnwein ''Kuldaeg 1 (Marlyn Manson)''

DeStudio Maria ''1992. Mustvalge foto, digitrükk''

Gottfried Helnwein ''Sõjakatastroofid 25''

Näitus ''Abstraktse kunsti pioneer''/ Kunstnik Hilma af Klint/ 08.04.2015

 Külastasime terve klassiga 8. aprillil Kumu Kunstimuuseumis Hilma af Klinti näitust ''Abstraktse kunsti pioneer''. Näituse kuraator oli Iris Müller-Westermann ja koordinaator Liis Pählapuu. Näituse kujundus ja graafiline disain olid Tuuli Aule poolt.

 Olingi tahtnud seda näitust külastada, sest mulle meeldib abstrakne kunst ja ma nägin ühel kuulutuste tulbal selle näituse plakatit ja kuidagi tundus, et see lihtsalt kutusub mind vaatama, seega oli hea meel, kui teada sain, et läheme seda klassiga vaatama. Olin juba näitusele minnes elevil ja mul olid ka mingisugused ootused aga pidin kannatust varuma enne kui sain maale avastama asuda, sest meile sattus selline tagasihoidlik hall hiireke giidiks, kellega me algul pidime kaasas käima. Temast oli temast palju kasu maalide lahtimõtestamisel. Lisaks viis ta meiega läbi toredad ''mängud'', mis minu arvates aitasid näitusesse paremini sisse elada, mõista ja tähelepanu koondada.

 Igastahes, mulle meeldis see näitus meeletult, seni kõige-kõigem näitus, kus käinud olen. Mulle meeldis väga see kui täpselt, sümmeetriliselt ja geomeetriliselt oli tema maalidel erinevaid kujuneid kajastatud. Huvitav oli ka lugeda, mida üks või teine värv, täht ja kujund tähendas. Saime näituse saali astudes töölehed, kus oli osade kujundite ja värvide kohta ka kirjutatud. Ma lugesin seda enne maalide vaatamist ja tänu sellele mõistsin maale paremini ning oskasin märgata erinevaid detaile ja värve, võibolla ma isegi otsisin maalidelt neid kujundeid ja püüdsin mõista, mida nende asetus ja kokkulangevused tähendada võisid.

 Näituse saalis, vähemalt minu ''mullis'' oli väga rahulik meeleolu ja kuidagi selline meelerahu haaras mind just siis kui seisin oma sellelt näituselt lemmiku maali ees, milleks oli ''Kümme suurimat. Nr 1. Lapsepõlv.''  Üldse tundsin, et maalid panid mind tavapärasest rohkem süvenema.Väga huvitav oli see, et kunstnik oli nende maalide kohta öelnud, et neid võib näidata alles 20 aastat pärast ta surma, sest enne seda tema tööde tähendust ei mõisteta. Ma ei oska öelda, kuidas ta kõike seda ette suutis näha, kuid see on vägagi märkimisväärne.

 Soovitan kõigil näitust vaatama minna, mina sain sellelt näituselt palju ja siiani on see mulle kõige südamelähedasem näitus, mida külastanud olen. Aitäh, armas kunstiajaloo õpetaja, et meid, väsinud õpilasi, ikka Kumusse viite :).

''Kümme suurimat. Nr 1. Lapsepõlv.''

Minu lemmik sein! ''Kümme suurimat'' (sinna mahtusid kahjuks vaid kaheksa)

''Botaanilised illustratsioonid''

Näitus ''Pühalik kaasaeg. Nikolai Kormašovi 1960. aastate maalid''/ Kunstnik Nikolai Kormašov/ 31.01.2014

 Teine näitus, kuhu ma eile (31.01) sattusin, kuid kuhu oleksin ilma juhusetagi läinud oli kunstnik Nikolai Kormašovi näitus ''Pühalik kaasaeg''.

 Näitus asus 4. korruse B-tiivas. Näituse kuraatoriks oli Kädi Talvoja, kujundajaks Andrei Kormašov ning graafiliseks kujundajaks Jaanus Samma. Näitus vaatleb kunstniku loomingut kümnendi lõikes, tema kaasaegse vormi otsinguid ja isikupära kujunemist. Väljapaneku keskmes on niinimetatud temaatilised maalid - nõukogulik žanr, mida on seostatud eelkõige tellimuskunstiga. Kormašovi jaoks ei olnud temaatilised maalid siiski pelgalt tellimuskunst. Just selles žanris lõi kunstnik aastakümnendi keskel oma võimsamad ja omanäolisemad teosed.

 Tema teosed tundusid mulle kui tegemised igapäeva elust. Maalidel kajastus see, mida igapäev võib tänavatel, tööl, kodus ja lihtsalt enda ümber kohata. Need olid tõepärased, ausad, kindlad ja lihtsad. Maale vaadates, vaatasin kui bussi aknast välja tänavale, vaatasin nagu tavalist tööpäeva, mis oli täis rutiinsust, ainult, et umbes 55 aastat tagasi. Maalid kirjeldasid täpselt seda, mida sel ajal kohata võis. Kõike elulist.

 Jäin näitusega rahule ning see avas mu silmad aastaid tagasi olnud igapäeva elust ja selle olemusest.

 Näitusega kaasneb ka rikkalikult illustreeritud raamat eesti, vene ja inglise keeles. Raamat toob välja Nikolai Kormašovi pikaajalise kunstikarjääri eriti dünaamilise ning muljetavaldava esimese kümnendi, millele teevad tagasivaate kunstnikule pikka aega väga lähedal seisnud rahvsusvaheliselt tunnustatud kunstiteoreetik ja -kriitik Boris Bernstein ning  noorema põlvkonna kunstiteadlane Kädi Talvoja. 

 ''Kormašovi tööd on tegelikult kommentaarid igapäevaste nähtuste kohta. Kuid just siin sünnib ime: startides rõhutatult konkreetse motiivi pinnalt, jõuab Kormašov tähendusrikkuseni, mis oma piiridelt tunduvalt ületab motiivi enda tähenduse, jõuab elu ja kunsti põhiküsimuse juurde.'' -Enn Põldroos (eesti kunstnik ja kirjanik)

Kevad Tallinnas. 1959

Tööstusmaastik. 1963

Maa sool. 1965

Näitus ''Elektromagnetiline Põhjamaade moodne kunst 1918-1931''/ 31.01.2014

 Käisin eile (31.01) esimest korda Kumu Kunstimuuseumis, tegelikult olen varem ka käinud, kuid mitte näitustel, vaid seoses filmiprogrammiga Kumu auditooriumis. Huvi näituse vastu äratas minus ema, kes mainis moodsat kunsti ja olin nõus minema.

 Näitus asub 3. korruse B-tiivas ja jätkub sama korruse A-tiivas. Pean tunnistama, et eksisin vahepeal ära ning ei leidnud kohe A-tiiba üles ja vaatasin siis kaks teist näitust ka ära enne kui A-tiiba jõudsin. Näituse koostaja oli Heine Onstad Kunstsenter, kuraator Cladys C. Fabre, Koordinaator Liis Pählapuu, kujundala Tõnis Saadoja ning graafiline kujundaja Martin Pedanik. Näituse pealkiri on pärit Blaise Cendrarsi 1918. aasta luuletusest ''Le Panama ou les aventures de mes sept oncles'' (''Panama ehk mu seitsme onu seiklused''), mis kirjeldab revolutsioonidest, rahutustest ja avastamiskihust kantud ajavaimu ning optimismi, mida tekitas teaduse ja tehnoloogia kiire areng.

Näituse kunstnikeks: Franciska Clausen, Ragnhild Keyser, Thorvald Hellesen, Otto Gustaf Carlsund, Gösta Adrian-Nilsson, Romans Suta, Aleksandra Belcova, Niklavs Struke, Vytautas Kairikükštis, Märt Laarman, Eduard Ole jt. Eestlastest aga: Arnold Akberg, Edmond Arnold Blumenfeldt, Aleksander Krims, Henrik Olvi, Felix Randel ja Jaan Siirak.

 See näitus oli minu jaoks väga huvitav. Näituse saali sisse astudes tundsin mingit spetsiifilist aroomi ja umbset õhku, mis tundus kuidagi troopilisena ja meenutas mulle soojamaa kuumust ning niiskust, mida reisil käies tundnud olen. See lõi kuidagi teistsuguse meeleolu ja oleku, vähemalt tundsin, et süvenen rohkem maalidesse.

Maalid olid moodsad, teravad, selged, sirgjoonelised ja täpsed ning paljud kohati ka sünged, kuid vaadates ajajärku on see täiesti arusaadav. 

 Jäin näitusega väga rahule, sest mulle endale meeldib täpsus ja selgus, seega oli ka huvitav vaadata, kuidas erinevad kunstnikud seda väljendanud on. Minge kindlasti vaatama!

Thorvald Hellesen (1888-1937)
Maal. 1920

Edmond Arnold Blumenfeldt (1902-1946)
Öö Baieris. 1922-1923

Otto Gustaf Carlsund (1897-1948)
Konkreetse kunsti manifest. Teine programmi maal. Neoplastiline kompositsioon. 1930