Oli 25. märtsi õhtupoolik. Tulin just koolist ja jalutasin Vabaduse väljakult mööda ja kuna mul oli veidi aega, siis astusin sisse Vabaduse galeriisse, kus parasjagu oli Evi Tihemetsa näitus ''Hüvasti kuuekümnendad''.
Näitus rääkis kunstniku tööreiside sihtkohaks olnud kohtadest ning erinevates maades nähtud maastikest, inimestest, mägedest, küladest ja hoonetest. Kuna mul oli näituse vaatamiseks limiteeritud aeg ja sinna minemine oli spontaanne, siis kahjuks ei jõudnud ma näitusesse eriti süveneda. Mulle tundusid näitusel olevad tööd suure isikliku tähendusega, mis väljendasid kunstniku kogemusi ja olid mälestuseks mingist teatud eluperioodist, kohtadest ja inimestest. Samas mulle jäi mulje, et osa töid oleks olnud justkui mingi lapse joonistatud- üsna kiirelt ja lohakalt. See ei pruugi halb olla, kuid minu meelest selles midagi nii kaunist ka ei ole. Võibolla selle kunstniku stiil lihtsalt ei ole minu maitsele. Tavaliselt mulle meeldivad maastiku ja looduse maalid, aga siin olid enamus neist tehtud tumedate värvidega, mis jätsid mulle sünge mulje, mulje nagu elu olekski sellel ajal olnud raske ja hall, kuid kes teab, see võiski nii olla. Osad pildid olid joonistatud ka värviliselt, mis jätsidki lapse joonistuse mulje. Näis nagu pliiatsid(ei ole kindel, et just pliiatsid), millega osa töid tehti tundusid olevat üsna nürid ja vähese pigmendiga, kuid võibolla on ajaga värv lihtsalt pleekinud ja tuhmunud.
See näitus mulle nii väga ei meeldinud, samas ei saa ma öelda, et see üldse ei meeldinud. Olin vist natuke liiga möödaminnes seda näitust vaadanud ka, sest kiirustasin edasi, kuid kindlasti leidub keegi, kelle just see näitus väga meeldib.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar