Käisin ühel kolmapäeval Vabaduse galeriis Toomas Reinu näitusel ''Kevadtervitus''.
Märkasin näitusel, et enamasti kujutatakse töödel mingeid hooneid või paika. Arvan, et siin on mingi seos selle vahel, et Toomas Rein on Eesti modernistliku arhitektuuri silmapaistvamaid esindajaid.
Peamisteks värvitoonideks olid töödel roheline, punane, sinine ja kollane. Esimese hooga teost vaadates ei saanudki kohe aru mida pildil kujutatakse, kuid natuke aega uurides panin oma peas siiski ''pildi'' kokku. Näitus tundus üsna väikesena ja terviklikuna. Vabaduse galerii ongi üks väike saal ja seega mõjuvad mulle seal kõik tööd kokku nagu ühtne tervik. Tööde imetlemist segas aga see, et kuna kõik tööd olid pandud raamide ja klaasi taha siis peegeldusid neist vastas seinas olevad tööd ja see tegi teosest arusaamise keerulisemaks, eriti siis kui mõni teine inimene seljatagant mööda käis või kui tänava poole olevaid töid vaadates terve tänaval toimuv sinna peegeldus. (Seda näeb ka allpool olevatelt piltidelt)
Töödelt tundusid olevat minu arvates tehtud väga vaba käega ja laia pintsliga, mis jättis töödest sellise kerge ja õhulise mulje. Mulle meeldis näitus tervikuna aga minu jaoks oli sellelt näituselt nagu midagi puudu ja mul tekkis seal olles tunne, et nagu oleks mingi tühimik, mis on täitmata.
''Temaatika ja iseäranis akvarellide pealkirjad on ehttoomasreinulikult vaoshoitud, markeerides mitte niivõrd kontreetse paiga, kuivõrd sellest (kunagi) saadud meeleolu, emotsionaalse värvingu. Emotsionaalset jõulisust on kunstnik rõhutanud ka värviliste paspartuudega. Puhtkogemusliku kõrval on seekordki ajendanud kunstnikku värvis ja just akvarelltehnikas tõlgendama vahendatum kultuuriline elamus või vähemalt raamatust, teatrist, filmist kummitama jäänud sõnaline kooslus.''
-Reet Varblane (eesti kunstiteadlane)
 |
| Kürenaika, 2013 |
 |
| Kuujõgi, 2009 |
 |
| Kaamos, 2013 |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar