Käisin ühel toredal kolmapäeval Kunstihoone galeriis Anne Parmasto näitust ''Vertiigo'' vaatamas. Esimesena meenus mulle selle näituse nimega üks hästi armas kohvik meie armsas vanalinnas, mille nimi on ka Vertigo, aga see selleks. Kuna see sõna mulle huvi pakkus, siis uurisin, mis see tegelikult tähendab. Vertiigo tähendab oma keha või ümbruse liikumise ekslikku tajumist — peapööritust, mis tekib sisekõrva või väikeaju kahjustusel ja mis esineb tasakaaluhäire attakidena. Aga nüüd siiski näituse juurde.
See näitus oli minu jaoks midagi uut, sest ma ei ole väga aerosoolvärvidega (ei ole 100% kindel kas oli aerosoolvärv) kokku puutunud ja kunstnik ise oli selle minu jaoks väga loominguliselt, uudselt ja huvitavalt lahendanud. Nimelt tundus mulle, et ta oli kasutanud makrofleksi ja selle peale erinevaid jälgi ja mustreid teinud, nii makrofleksi värskes olekus kui ka juba kivistunud olekus, kattes siis kõik veel ülimalt neoonide toonidega spreiga üle. Makrofleksi tükid ise olid nii väikesed kui ka isegi seinasuurused. Sprei värvitoonid olid enamasti neoonroosa, neoonoranž, neoonroheline ja neoonkollane. Silmadele oli see siiski üsna suur pingutus, sest juba esimest tööd vaadates kiirgasid need värvid väga eredalt silma ja silmadele oli see isegi veidi kurnav. Samas töödeist endeist kiirgus just nagu energiat väljaspoole.
Tööd olid tehtud väga huvitava tehnikaga, mida eespool kirjeldada proovisin ja neid oli põnev lähedalt uurida, näiteks, mis muster iga makrofleksi tüki peal on, eriti suuremate tööde puhul, mis olid väiksematest tükkidest kokkupandud. Iga tükk oli isemoodi, erineva värvi, mustri, kuju ja suurusega, kuid kõik tükid olid siiski pandud sama suure pindalaga alale ning omakorda kinnitatud suurele pinnale vineerile. Lahe oli jälgida kuidas erinevad erksad toonid omavahel kokku sulasid ja erinevaid varjudeid said ning kuidas iga tükk osa tervikust moodustas.
See näitus jättis väga laheda mulje, kuigi ma ei pea ennast suureks neoontoonide fänniks, aga siiski jättis. Minu arust on lahe, et mõni kunstnik ka midagi uuemat ja kaasaegsemat harrastab ning piiridest üle julgeb astuda - seda siis aerosoolvärvide näol. Näitus oli minu jaoks uus huvitav kogemus, sest sellise kunstiga puutusin esmakordselt kokku ja olin positiivselt üllatunud.
Kunstnik ise on öelnud:
''Neli-viis aastat tagasi jõudsin oma faktuuri- ja värviotsingutes kaasaegsete remondimaterjalideni: krohv ja makrofleks, pihustid ja potivärvid vineeril, uv-kindel lakk jpm. Nendega suhtlemine sai adrenaliinitekitavaks balansseerimiseks noateral, tasakaalu otsimiseks päris ja mängu vahel. Leidsin ka, et ei taha ega pea muretsema oma tööde igavese säilimise pärast. Aga järjekordne iroonia siingi: pole need materjalid nii lagunevad ühti!''
 |
| Vertiigo III |
 |
| Vertiigo |
 |
| Vertiigo I |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar