Näitus ''20 aastat hiljem'', kus ma samuti eile (17.01) käisin, toimus Vabaduse galeriis ( Vabaduse väljak 6). Tegelikult on see üks ja sama maja, kus saab näha lausa nelja erinevat näitust, nii, et kel soovi saab ühe korraga kõik need käidud, muidugi oma asi, palju keegi sealt meelde suudab jätta. Seega kesklinnas on väga palju võimalusi erinevatel näitustel käia.
Näitusel esitleti kunstnik Ove Büttneri teoseid. Ove Büttner on Eesti kunstis tegutsenud 1990ndate algusest peale. Aastatel 1981-1983 oli ta ENSV Riiklikus Kunstimuuseumis restauraator. 1989. aastal lõpetas ta Eesti Riikliku Kunstiinstituudi tahvelmaali eriala ning pärast seda olnud vabakutseline kunstnik. Alates 1990. aastast on Büttner Eesti Kunstnike Liidu liige. Tema teoseid on eksponeeritud Saksamaal, Rootsis, Soomes, Kanadas ja Eesti kunstigaleriides.
Eesti kunstiteadlane Reet Varblane: ''Ove Büttneri kunst on esteetiline, selle vastuvõtmiseks pole vaja otsida filosoofilisi tagamaid, kuid tema teoste pealkirjad lisavad visuaalsele tervikule vaimuka sõnalise vürtsi.''
No vau, ta teosed on nii lahedad! Väga värvirikkad, kasutatud on huvitavat tehnikat, mis mulle kohe silma torkas, kui teoseid uurima asusin. Nimelt lähedalt vaadates nägin, et maalile oleks nagu pintsli otsast paksud täpid või värvipunktid jäänud. Ta teoseid iseloomustabki puäntillism. Puäntillism on 19. sajandi lõpu kunstivool. St, et maalitakse aega mööda, kiht kihi haaval, kui nö pilt on valmis, asutakse täpitama.
Büttner ei värvi kunagi valgele lõuendile, vaid asuusinise, lasuurohelise või roosaka krundi peale laseerivalt, see tähendab, et poolläbipaistvalt puna-rohe-kollakate toonidega, mille järel võib nö täpitama asuda.
Kuna mulle endale väga meeldib selline värviküllasus, kirevus, väljedusrikkus ja julgus, siis olin ka sellest näitusest äärmiselt vaimustuses. Näitusel eksponeeriti kahjuks üsna vähe töid, aga need, mida esitati olid tõesti silmapaistvad.
''Mis on primaarne- kas punktide/täppide abil vormi modelleerimine või üldmulje, välisilme, päikesevalguse käes värelev õhk, milles murduvad heledad, selged, puhtad, segamata toonid spektri ulatuses? Mille juured ulatuvad vararenessanssi, mil värvide hägusaks segamist otse lõuendil peeti vastuvõetamatuks ehk lausa tobedaks?'' -Ove Büttner
 |
| Maailmad I. 2014. Õli ja akrüül lõuendil |
 |
| Aken. 2014. Õli lõuendil |
 |
| Hobune joob. 2013. Õli ja akrüül lõuendil |
 |
| Must noorkuu. 2008. Akrüül lõuendil ja vineeril |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar